Õhtuleht: Maal ei ole kõigest tükk tapeeti Tagasi

14. jaanuar 2005

Sensitiivide sõnul võib silmailuks ja hingerahuks ostetud maalist kiirgav energia teie elu ja tervist mõjutada. Nii tuleks vähemalt hoiduda oma surnud lähedaste portreede kuhjamisest magamistuppa, samuti ei maksaks liialdada peeglitega.

«Maal nagu ka foto kannab alati endaga kaasas energiat, mille kunstnik sinna sisse paneb. Maalides konkreetselt kedagi, kas pildi või siis originaali järgi, lisab kunstnik oma nägemuse temast sinna juurde,» räägib sensitiiv-ravitseja Tiit Vasmann.

Mõnelt fotolt võib kiirguda nii võimas negatiivne laeng, et kunstnik kannab tahes või tahtmata sellegi pildile. Hiljem hakkab maal sama energiat levitama ruumis, kuhu see pannakse. Tiit Vasmann toob näiteks juhtumi, kus portree maaliti ühest surmava vähkkasvajaga vanainimesest: «Kunstnik oli tajunud tema sõnatut abipalvet ja vajadust lisaenergia järele ja täiesti tahtmatult lisas ta ka selle maalile.» Elutoas, kuhu portree pandi, tekkis sensitiivi sõnul kõigil äng ja pidev väsimus, teistes tubades seda polnud. Pärast seda, kui maal sealt ära viidi, see tunne kadus ja tuba muutus uuesti mõnusaks ning meeldivaks.

Vaimuinimene Hannes Vanaküla räägib loo sensitiivist kunstniku pildist: «Panin selle sektsiooni klaasi taha. Ja mis ma siis nägin: minu kass hüppas sektsiooni ääre peale pildi ette ja hakkas ennast vastu pilti hõõruma. Käitus nii, nagu oleks pildi asemel palderjan olnud.»

Kas õnnistav või õnne viiv

Inimesed käivad maali vaatamas ja saavad hingelise elamuse. Vanaküla nimetab näitustel käimist ennast uue vajaliku energiaga laadimiseks.

«Joonistades paneb kunstnik pildi sisse oma hingeosa ja pilt genereeribki energiat. Kunstnikule võib olla loomine hävitav,» leiab Vanaküla. «Algselt on ta rõõmsameelne ? joonistab ilusaid värvilisi pilte. Iga valminud tööga kaotab ta mingi osa oma hingest.» Mõne aja pärast on maalid vähem rõõmsad. Ja lõpuks joonistab ta süngeid pilte. Ta ise on pidevalt stressis ja on juhtunud, et asi lõpeb enesetapuga.

Teine võimalus maali energeetiliseks laadimiseks on see, kui kunstnik paneb pildisse maalitava inimese hinge. «Sel puhul maalitav tunneb, et ta on millestki ilma jäänud. Näiteks õnn on temast lahkunud. Aga see-eest toob pilt õnne pildi valdajale,» selgitab Hannes Vanaküla.

Ka oma mured saab pildiks maalida, kuid selline pilt toob Vanaküla kinnitusel õnnetust: «Eriti siis, kui see on näiteks magamistoas ? magaja laeb öösiti ennast võõraste muredega. See inimene, kelle puhastuse kanal on pilti maalitud, viskab omad mured endast välja.

Pole vahet, kas ta omas mõttes annab need jumalale lahendada või puhastab ennast loodusega. Tegelikult viskab ta need pildi sisse.

Teine inimene, kelle käes on pilt, saab pildist teise inimese probleeme. Siiski ei pea sellist pilti veel hävitama. On võimalus seda puhastada ? vabastada sinna kinni jäänud hingeosa.»

Vanaküla soovitab arvestada asjaoluga, et ka pildistades võime inimese hinge sinna sisse kinnitada: «Aga need on väga harvad juhtumid!»

Kõige ohutum maal nii kunstnikule kui ka teistele on see, kui selle kaudu luuakse kanal mingisse maailma, leiab Hannes Vanaküla: «Sedasi maalides ei kahjustata iseennast ega teisi. Linnakorterites elavatele inimestele sobivad loodusmaalid ? maastikumaalid loovad silla loodusega.»

Võõras hing ei lähe kaubaks

Sensitiivide sõnul ei panda oma hinge ainult piltidesse. Vanaküla toob näiteks tuttava, kes disainis kortereid. Need olid ilusad, aga millegipärast ei tahtnud keegi neid osta.

Olukord muutus alles pärast seda, kui Vanaküla aitas sellel inimesel oma hingeosad sealt kätte saada. Siis tekkisid ostjad ja disaineri tervis paranes ka.

Ta selgitab: «Korterid ei läinud kaubaks, sest korteris oli võõras hing ees ja inimene tundis ennast seal ebamugavalt. Tema enda hingel ei olnud seal enam kohta.

Mõtet tasuks edasi arendada neil kunstnikel, kelle südamega maalitud pildid millegipärast müügisalongides tolmu koguvad.»


Magus uni peeglite ja maalideta

«Kõik inimesed on une ajal vägagi vastuvõtlikud ja tunnetavad energiaid tugevamalt,» ütleb Tiit Vasmann ja õpetab olema valiv ? magamistoas tuleks äärmise hoolega vaadata, mida üles riputatakse.

Nüüdisaegses kodus on maalid magamistoast elutuppa kolinud, seinu katavad peeglid. «Suurim viga on panna magamistuppa peegel nii, et sellest on võimalik end voodis lebades näha,» ütleb Vasmann ja tuletab meelde, et peegel on ka uks teispoolsusse ? «ja me kunagi ei tea, mis ja miks sealt magamise ajal tulla võib.»

Peegel salvestab ka magamise ajal meie negatiivseid emotsioone. Vasmann väidab, et selle kiirgab peegel ehk siis teispoolsus meile järgmisel korral tagasi, tekitades järjest suurenevat halba enesetunnet, kuna ta ju saab ennast pidevalt meie enda arvelt laadida.


Neli küsimust selle kohta, kuidas maalid tervist mõjutavad

Vanaema, kes kaotas oma pojatütre, lasi foto järgi tüdrukust pildi maalida. See pandi üles lastetoas, kus magas pere noorem laps, surnud tüdruku vend. Kahe kuu pärast poiss haigestus ja sattus haiglasse. Vanaema on mures: kas tõesti on põhjus maalis?

Tiit Vasmann: «Surnutest pilte maalida on tõeline risk, kuna kunagi ei tea täpselt, mis oli siiski õige surma põhjus, miks inimene suri. Pahatihti on nii, et kuigi tundub, et surm on tulnud mingi haiguse tagajärjel, võivad olla põhjused märksa sügavamas, ja pildid ikkagi salvestavad sellise informatsiooni. Kunstnik aga annab selle info valmivale maalile tahtmatult edasi. Seega oleks kasulikum siiski kontrollida, mis on pildil ja kas seda on ikka hea maalida lasta.»

Mida arvata tänavakunstnikest? Pool tundi ja pilt on valmis. Iseenesest tahaks neile ju tööd pakkuda, samas aga: äkki käib mingi seesmine krõks, pannakse sulle mingi kood peale, hüvasti, rahulik elu!

«Sel moel valmib kiirmaal või siis ka mingi satiiriline pildike, kokkuvõttes on need üsna süütud. Hoolikamalt tuleks vaadata siiski neid maale, mille kallal töötatakse kaua, sest sinna on võimalik sisse panna ka selliseid toone, mis võivad meid mõjutada. Teine asi on nn. energiapiltide joonistajad, kelle hulgas on tõelisi meistreid, kes tunnetavad õigesti ära energiaid ja kes seda ka kontrollida püüavad. Samas aga on tekkinud väga palju tõelisi diletante, kes veavad mingeid jooni, olemata selle hukatuslikust tagajärjest isegi teadlikud.»

Moodi on läinud hingepiltide joonistamine, mõnes kodus on neid seinal kohe mitu. Ennast vaimuinimeseks nimetanud tegelinski joonistab sinu hingepildi, kuigi ta sind ei tunne. Kas peaks ohutunne kuklas kudistama?

«Siin tuleb jällegi igal juhul enne veenduda, kellega meil on tegu, mida endast kujutab maalija isiksus. Nende hulgas on tõelisi meistreid, kes oma tööd tunnevad ja seda ka auga teevad, kahjuks neid sossseppasid ei ole ka mitte vähe. Meie hing kergesti ei solvu ja kehast välja ei lähe, küll aga võib meie hinge taga peituv infoväli kannatada saada. See kahju ei ole küll võrreldav hinge lahkumisega, aga ka õnnetu elu ei ole just meeldiv nähtus.

Mida teha, kui maal mõjub uinutavalt, olenemata sellest, kes tema lähedusse satub? Heast tujust ei jää jälgegi, maailm tundub masendavalt hall. Maal on iseenesest süütu - Ohaka kunagine nn. tapeet, pruunides toonides Kütiorg.

«Kahjuks ma ei ole seda maali näinud, sel põhjusel ma päris täpselt vastata ei oska. Alati ei pruugi viga olla maalis, mõnikord aitab ka see, kui see maal paigutada mujale. Kui seegi ei aita, on tegemist fenomenaalse nähtusega, ja siis oleks kasulik kutsuda kohale vastava suunitlusega spetsialist, kes seda maali kas või pendliga testiks ja siis ka selgeks teeks, mis võib seal maalil valesti olla.»